
Eesti hobune
Eesti hobune on väike, vastupidav põlismaaline hobusetõug, mis pärineb Eestist. Tõug kujunes sajandite jooksul kohalikes tingimustes, ühendades kohalike hobuste omadused ja Euroopa tõugude mõju. Tänapäeval hinnatakse teda eelkõige tema heade iseloomuomaduste, mitmekülgsuse ja tugeva tervise tõttu.
Peamised faktid
- Päritolu: Eesti
- Keskmine turjakõrgus: 135–150 cm
- Värvus: Kõik põhivärvused, enamasti kõrb või raudjas
- Tunnustatud tõuna: 1921. aastal
- Peamine kasutus: Ratsutamine, sõit, hobiturism, lastehobune
Ajalooline kujunemine
Eesti hobune arenes välja kohalike taluhobuste ja teiste Põhja-Euroopa väikehobuste ristamisel. Ta oli talupidamises mitmeotstarbeline – kasutati nii sõiduks, veotööks kui ka sõjas. 20. sajandi alguses hakati teda aretama puhtatõuliselt, et säilitada kohanemisvõime ja tugev kehaehitus.
Iseloom ja välimus
Eesti hobune on elava, kuid rahuliku loomuga, hästi koostööaldis ja sobib algajatele ratsanikele. Teda iseloomustab kompaktne kehaehitus, tugevad jalad ja tihe karvkate, mis kaitseb teda karmides ilmastikutingimustes. Need omadused teevad tõu eriti vastupidavaks ja vähenõudlikuks pidamisel.
Kasutus ja tänapäevane roll
Kaasaegses Eestis kasutatakse Eesti hobust peamiselt harrastus- ja lastehobusena, samuti hobuturismis ja traditsioonilistes üritustes. Tema väikesed mõõtmed ja rahulik iseloom sobivad hästi laste ratsutamiseks ning õppeotstarbeliseks kasutamiseks.
Säilitamine ja aretus
Eesti hobuse populatsioon on suhteliselt väike, mistõttu peetakse teda ohustatud tõuks. Tõu säilitamist toetavad Eesti Hobusekasvatajate Selts ja mitmed hobusekasvatusprogrammid, mille eesmärk on hoida tõu geneetilist mitmekesisust ja ajaloolist väärtust.
Soodumused:
Üldiselt tugev tervis, kuid võib esineda ülekaalu ja kabjaprobleemide riski vähese liikumise korral.
Tüüpilised lihaspinged
ristluu
alaselg
õlad
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_hobune
Tori hobune

Tori hobune on Eesti päritolu hobusetõug, mis on tuntud oma vastupidavuse, töövõime ja sõbraliku iseloomu poolest. Tõug loodi 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, et sobitada kohalikke hobuseid põllu-, veo- ja ratsatööks Eesti tingimustes.
Põhifaktid
- Päritolu: Tori, Pärnumaa, Eesti
- Aretuse algus: 1890. aastad
- Tüüp: universaalne töö- ja ratsahobune
- Keskmine turjakõrgus: 158–162 cm
- Värvus: peamiselt punane, sageli helepunane või kõrb
Aretuse ajalugu
Tori hobusetõu kujunemine algas Tori hobusekasvandus rajamisega 1856. aastal. Esialgu ristati kohalikud eesti hobused Norfolk Trotteri ja hiljem ka Ardenni hobune ning Brabandi hobune tõugudega, et parandada jõudu ja liikumist. 20. sajandi jooksul kujunes välja kindlat tüüpi, universaalne hobune, mis sobis nii põllu- kui ka sõidutööks.
Välimus ja iseloom
Tori hobune on keskmise suurusega, kompaktse ja lihaselise kehaehitusega. Tal on tugevad jalad, lai rind ja harmooniline keha. Iseloomult on ta tasakaalukas, kuulekas ja kergesti treenitav, mis muudab ta sobivaks nii töö- kui ka harrastusratsutuseks.
Kasutus ja tänapäevane roll
Kaasaegses Eestis kasutatakse Tori hobuseid peamiselt harrastusratsutamises, vankrisõidus ja traditsioonilistes üritustes. Aretustöö keskendub tänapäeval mitmekülgse, sportlikuma tüübi säilitamisele, et tõug püsiks elujõuline ja sobituks tänapäeva hobumajandusse.
Kaitse ja tähendus
Tori hobune on Eesti rahvuslik sümbol ning selle säilitamist toetavad mitmed programmid. Tõug on kantud kohalike ohustatud tõugude nimekirja, rõhutades selle kultuurilist ja geneetilist tähtsust Eesti pärandis.
Tüüpilised lihaspinged
õlavööde
nimmeosa
kael
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Tori_hobune
Eesti raskeveohobune

Eesti raskeveohobune on Eestis aretatud külmavereline hobusetõug, mida hinnatakse tema jõu, vastupidavuse ja rahuliku iseloomu tõttu. Tõug kujunes 20. sajandi esimesel poolel, et kohandada tugev tööloom kohalikesse põllumajandus- ja metsatöötingimustesse. Tänapäeval peetakse seda osa Eesti kultuuripärandist ja genofondist.
Põhiandmed
- Päritolu: Eesti, 1920.–1930. aastad
- Tõutüüp: Külmavereline tööhobune
- Keskmine turjakõrgus: 155–165 cm
- Keskmine kaal: 600–750 kg
- Ametlik tõuraamat: Avatud 1953. aastal
Ajalooline taust
Eesti raskeveohobune loodi kohalikke eesti maatõuge ristates peamiselt Ardenni hobune ja Belgia raskeveohobune isenditega. Eesmärk oli saada vastupidavam ja suurema tõmbejõuga hobune, kes sobiks nii põllutöödele kui ka metsavedudeks. Pärast Teine maailmasõda tugevdati tõuaretust riikliku programmiga.
Välimus ja iseloom
Tõule on iseloomulik kompaktne ja tugev kehaehitus, lai rind, sügav kere ja tugevad jalad. Karvavärv on enamasti raudjas või kõrb, mõnikord ka must. Eesti raskeveohobune on tuntud rahuliku temperamendi ja heade tööomaduste poolest, mis teevad temast usaldusväärse partneri füüsilises töös ja harrastusratsutamises.
Tänapäevane kasutus ja säilitamine
Kuigi mehhaniseerimine vähendas vajadust tööhobuste järele, on tõug säilinud tänu kultuurilisele väärtusele ja geneetilisele mitmekesisusele. Tänapäeval kasvatatakse Eesti raskeveohobust peamiselt hobushow’de, vankrisõidu ja hobuteraapia tarbeks. Tõugu peetakse haruldaseks ning selle säilitamist toetavad riiklikud ja Euroopa aretusprogrammid.
Soodumused:
- kabjahaigused
- ülekaal
- liigeste kulumine
Kasutatakse enim:
show- ja tõunäitused
metsatööd
vankrisõit
traditsioonilised talutööd
Tüüpilised lihaspinged
ristluu
õlad
selg
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_raskeveohobune
Friisi hobune

Friisi hobune (inglise keeles Friesian horse) on pärit Madalmaadest ning on üks vanimaid ja äratuntavamaid hobusetõuge Euroopas. Tuntud oma musta karvkatte, uhke hoiaku ja uhke liikumise poolest, kasutatakse seda tõugu nii koolisõiduks, showdes vankrisõit filmid/fotograafia.
.
Põhifaktid
- Päritolu: Friisimaa, Madalmaad
- Tõuraamat asutatud: 1879
- Karvkatte värv: must (valged märgid on haruldased ja piiratud)
- Iseloom: sõbralik, koostööaldis, intelligentne
- Kõrgus turjal: umbes 150–170 cm
Päritolu ja ajalugu
Friisi hobune on dokumenteeritud juba keskajast, kui seda kasutati rüütlite sõjahobusena. Hiljem, põllumajanduse ja tõllavedu ajastul, hinnati teda tema jõu ja elegantsi pärast. Tänapäeval säilitab tõug oma ajaloolise välimuse tänu hoolikale tõuaretusele ja rangele tõuraamatu kontrollile .
Välimus ja omadused
Friisi hobusel on läikiv must karv, laineline lakk ja saba ning rikkalikud jalasalgud (karvad sõrgade ümber). Tema liikumine on kõrge ja väljendusrikas, mis muudab ta silmapaistvaks koolisõidu ja esitlussõitude hobuseks.
Kasutus ja roll tänapäeval
Friisi hobuseid kasutatakse peamiselt hobispordis, eriti koolisõidus ja sõiduvankrite vedamisel. Samuti on nad populaarsed filmides ja lavastustes oma graatsilise välimuse tõttu. Friisi hobune on rahvuslik sümbol Friisimaal ja oluline osa Madalmaade kultuuripärandist.
Tõu säilitamine ja organisatsioonid
Tõuaretust juhib KFPS (Koninklijke Vereniging Het Friesch Paarden-Stamboek), mis on maailma vanim hobusetõuraamat. Organisatsioon keskendub tõu puhtuse ja iseloomulike omaduste säilitamisele, sealhulgas karvkatte värvile ja iseloomule.
Soodumused:
- ekseemid
- kabjaprobleemid
- seedimise tundlikkus
- geneetilised probleemid sagedasemad kui paljudel tõugudel
Tüüpilised lihaspinge
selg
kael
õlad
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Friisi_hobune
Islandi hobune
Islandi hobune (islandi keeles Íslenskur hestur) on väike, vastupidav hobusetõug, mis pärineb Islandilt. See on tuntud oma erilise geneetilise puhtuse, mitme sõiduasendi ning vastupidavuse poolest karmides kliimatingimustes. Tänapäeval on see hinnatud nii ratsaspordis kui ka vaba aja ratsutamises üle maailma.
Põhifaktid
- Päritolu: Island, umbes 9.–10. sajand
- Keskmine kõrgus: 132–142 cm turjakõrguselt
- Eriomadus: viis sammu (sealhulgas tölt ja pass)
- Iseloom: sõbralik, koostööaldis, intelligentne
- Keskmine eluiga: 25–30 aastat
Päritolu ja ajalugu
Tõug kujunes viikingite toodud hobustest, keda Islandil enam kunagi teiste tõugudega ei ristatud. 10. sajandist alates on hobuste import riiki keelatud, mis on hoidnud populatsiooni erakordselt puhtana. Selle tõttu on islandi hobune geneetiliselt homogeenne ja kohanenud ainulaadse Islandi loodusega.
Sammuviisid
Islandi hobune on tuntud oma viie sammu poolest: samm, traav, galopp, tölt ja skeið ehk pass. Tölt on eriline neljataktiline liikumisviis, mis on väga mugav ratsanikule. Skeið on kiire kahejalaga liikumine, mida kasutatakse võistlustel ja lühikestel distantsidel.
Välimus ja omadused
Tõul on kompaktne kehaehitus, tugevad jalad ja tihe karvkate, mis kaitseb külma eest. Islandi hobused võivad olla igas värvitoonis – üle saja värvivariandi ja mustri on ametlikult registreeritud.
Kultuuriline ja praktiline tähtsus
Islandi hobune on Islandi rahvussümbol ning mängib olulist rolli saare kultuuris ja turismis. Seda kasutatakse karjatöös, ratsamatkadel ja rahvusvahelistel spordivõistlustel. Tänu oma rahulikule iseloomule sobib ta hästi ka algajatele ratsanikele.
Soodumused:
- suvine ekseem
- ainevahetushäired
- EMS risk ületoitmisel
Kasutatakse enim:
matkamine
kestvusratsutamine
harrastusratsutamine
Tüüpilised lihaspinged
tagakeha
kael
selg
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Islandi_hobune
Araabia hobune
Araabia hobune on Lähis-Idast pärit hobusetõug, mida peetakse üheks maailma vanimaks ja puhtaimaks. Tõug on tuntud oma ilu, vastupidavuse ja intelligentsuse poolest ning on olnud aluseks paljudele teistele ratsahobuse tõugudele kogu maailmas.
Põhifaktid
- Päritolu: Araabia poolsaar
- Tõu vanus: üle 3000 aasta
- Tüüpiline turjakõrgus: 145–155 cm
- Iseloomulikud tunnused: nõgus profiil, kõrge sabaasend, suured silmad
- Kasutusvaldkonnad: ratsasport, kestvusratsutamine, aretus
Päritolu ja ajalugu
Araabia hobune kujunes välja Lähis-Ida kõrbes, kus beduiinid kasvatasid seda ellujäämiseks karmides tingimustes. Tõugu hinnati truuduse ja sitkuse pärast ning seda peeti perekonna aarete hulka kuuluvaks. Araabia hobuseid kasutati sajandeid sõjas ja kaubateedel, levitades tõujooni Aafrikasse, Euroopasse ja Aasiasse.
Välimus ja omadused
Tõu silmapaistvad tunnused on väike kiilukujuline pea, nõgus nina, kaarjas kael ning hästi arenenud rind ja lihased. Lühike selg ja tugevad jalad annavad hobusele suure vastupidavuse. Araabia hobune on kuulus oma kõrge energiataseme ja tundliku, kuid sõbraliku iseloomu poolest.
Mõju ja kasutus
Araabia hobune on mõjutanud peaaegu kõiki kaasaegseid ratsahobuse tõuge, sealhulgas inglise täisverelist ja orlovi traavlit. Tänapäeval on see populaarne nii võistlusspordis kui ka harrastusratsutamises, eriti kestvusratsutamise alal, kus selle vastupidavus annab eelise. Lisaks on tõug kultuuriline sümbol Araabia maailmas, esindades väärikust ja vabadust.
Tüüpilised lihaspinge
tagajalad
nimmeosa
õlad
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Araabia_hobune
Hannoveri hobune

Tõueripärad:
Väga populaarne sporthobune.
Hannoveri hobune on Saksamaalt pärit soojavereline ratsahobuse tõug, tuntud oma sportliku võimekuse ja tasakaaluka iseloomu poolest. See on üks maailma edukamaid olümpiaaladel kasutatavaid hobusetõuge, eriti koolisõidus, takistussõidus ja kolmevõistluses.
Põhifaktid
- Päritolu: Alam-Saksi, Saksamaa (18. sajand)
- Tõuraamat: Hannoveri peahobusetõuraamat (Hannoveraner Verband)
- Tüüpiline kõrgus: 160–175 cm
- Värvus: valdavalt kõrb, raudjas või must
- Kasutus: koolisõit, takistussõit, kolmevõistlus
Ajalugu ja aretus
Tõu kujunemine algas 1735. aastal, kui Celle’i riiklik täkuseemela asutati Hannoveri hertsogi korraldusel. Algselt kasutati kohalikku tööhobuse tüüpi, mida ristati Hispaania hobune ja Hollandi täkk verega. Hiljem lisati Täisvereline hobune, mis andis tõule kerguse ja elegantsi.
Iseloom ja välimus
Hannoverlane on harmoonilise kehaehituse ja väljendusrikka liikumisega hobune. Tal on hästi arenenud selg, tugevad jalad ning avarad, elastsed liigutused. Iseloomult on ta koostööaldis ja intelligentne, mis teeb temast sobiva partneri nii professionaalsetele kui harrastusratsanikele.
Spordiedu ja mõju
Hannoveri hobune on olnud tippvõistlustel edukas juba 20. sajandi keskpaigast. Tõu esindajad on võitnud arvukalt olümpia- ja maailmameistrivõistluste medaleid, sealhulgas koolisõidus ja takistussõidus. Tõuraamat on üks suurimaid maailmas ning Hannoveri veri on mõjutanud paljusid teisi soojaverelisi tõuge, nagu Oldenburgi hobune ja Hollsteini hobune.
Kaasaegne aretus
Tänapäeval keskendub aretus sportliku tüübi täiustamisele, rõhutades liikumise kvaliteeti ja sõbralikkust. Hannoveri hobune on üks eelistatumaid valikuid rahvusvahelisel ratsasporditurul
Tüüpilised lihaspinged
õlavööde
selg
ristluu
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Hannoveri_hobune
Andaluusia hobune

Andaluusia hobune (hispaania keeles Pura Raza Española, sageli tuntud kui Andalusian horse) on Hispaaniast pärit vana ja mõjukas hobusetõug, mille ajalugu ulatub vähemalt 15. sajandisse. Seda peetakse üheks Euroopa klassikaliseks ratsahobuseks, mis on mõjutanud paljude teiste tõugude kujunemist.
Põhifaktid
- Päritolu: Andaluusia piirkond, Hispaania
- Tõu ametlik nimi: Pura Raza Española (PRE)
- Tüüpiline turjakõrgus: 155–165 cm
- Levinud värvus: hall (esineb ka musta ja kastani toone)
- Kasutusalad: koolisõit, näitused, traditsiooniline ratsutamine, sõjaväeline paraadratsutus
Ajalooline taust
Andaluusia hobust peetakse üheks Euroopa vanimaks tõuks, mille juured ulatuvad Ibeeria poolsaare varajaste hobusepopulatsioonideni. Seda aretasid peamiselt Hispaania kloostrid ja aadlikud, kes väärtustasid nii ilu kui ka ratsasõiduoskusi. Tõug saavutas renessansiajastul suure populaarsuse kuninglikes õukondades ja mõjutas näiteks Lusitano, Lipizzaneri ja Friesian horsei arengut.
Välimus ja iseloom
Andaluusia hobune on kompaktse kehaehituse, kaarjate kaelajoontide ja uhke liikumisega. Tema liikumine on kõrge ja väljendusrikas, sobides suurepäraselt koolisõiduks ja esitlusteks. Iseloomult on ta tark, õpivõimeline ja koostööaldis, mis muudab ta hinnatuks nii professionaalsete kui harrastusratsanike seas.
Kaasaegne roll
Tänapäeval kasutatakse Andaluusia hobust laialdaselt Olümpiamängudel koolisõidus, samuti filmides ja ajaloolistes etendustes tema muljetavaldava välimuse tõttu. Tõug on ka Hispaania kultuuri sümbol, esinedes sageli rahvuspidustustel ja flamenco-etenduste osana.
Tüüpilised lihaspinged
selg
kael
õlad
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Andaluusia_hobune
Ameerika Quarter ehk veerandmiili hobune

Ameerika veerandmiili hobune (American Quarter Horse) on Ameerika Ühendriikidest pärit hobusetõug, mis on tuntud oma erakordse kiiruse ja mitmekülgsuse poolest. Tõug on üks populaarsemaid hobusetõuge maailmas ning seda hinnatakse eriti lühimaa jooksul (kvartalmiil), ratsaspordis ja tööhobusena.
Põhifaktid
- Päritolu: Ameerika Ühendriigid, 1600.–1700. aastad
- Tõuraamat: American Quarter Horse Association (AQHA), asutatud 1940
- Keskmine kõrgus: 142–163 cm
- Iseloom: Sõbralik, rahulik, koostööaldis
- Peamised kasutusalad: Ratsasport, karjatöö, vabaaja ratsutamine, võistlusspordialad
Ajalugu ja kujunemine
Ameerika veerandmiili hobune arenes välja koloniaalajastu Ameerikas, kui inglise täisverelisi ristati kohalike hispaania ja põlisameerika hobustega. Nimetus „Quarter Horse” viitab hobuse võimele läbida kvartalmiil (umbes 400 meetrit) erakordselt kiiresti. 20. sajandi keskpaigaks sai tõust sümbol Ameerika lääne elustiilile ja rantšokultuurile.
Välimus ja omadused
Veerandmiili hobune on kompaktne, lihaseline keha, sügav rind ja tugevad jalad. Pea on sirge profiiliga ja intelligentse ilmega. Hobune on tuntud oma stabiilse temperamendi ning kiire reageerimisvõime poolest, mis teeb ta sobivaks nii algajatele kui ka kogenud ratsanikele.
Kasutus ja populaarsus
Tänapäeval kasutatakse veerandmiili hobust laialdaselt karjatööl, lääneratsutamise aladel nagu reining ja cutting, aga ka show’del ja hobispordis. Tänu oma töövõimele ja sõbralikule iseloomule on ta üks enim registreeritud hobusetõuge maailmas.
Geneetika ja tunnustused
Tõug on geneetiliselt mitmekesine, hõlmates nii täisverelise verejooni kui ka spetsiifilisi töö- ja sportliine. American Quarter Horse Association haldab üle 6 miljoni registreeringu ja on maailmas suurim hobusetõu organisatsioon.
Tüüpilised lihaspinged
reielihased
tagakeha
nimmeosa
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Veerandmiili_hobune
Täisvereline Inglise hobune

Täisvereline Inglise hobune (inglise keeles Thoroughbred) on Suurbritanniast pärit hobusetõug, mis on tuntud oma erakordse kiiruse, vastupidavuse ja elegantsi poolest. See on maailma üks mõjukamaid ja levinumaid ratsahobusetõuge, eriti seoses galopivõistluste ja ratsaspordi arenguga.
Põhifaktid
- Päritolu: Suurbritannia, 17.–18. sajand
- Tõutüüp: Soojavereline sporthobune
- Keskmine kõrgus: 155–170 cm
- Peamine kasutus: Galopivõistlused, ratsasport, aretus
- Tüüpilised värvused: Täkk, raudjas, tumepruun, harvem hall
Ajalooline taust
Täisverelise Inglise hobuse tõug kujunes 17.–18. sajandi Inglismaal, kui kohalikke märasid ristati kolme idamaa täkuga: Darley Arabian, Godolphin Arabian ja Byerley Turk. Need liinid moodustasid tänapäevase täisverelise hobuse geneetilise aluse. Tõuraamat loodi 1791. aastal, et jälgida hobuste päritolu ja tõupuhasust.
Välimus ja omadused
Täisvereline Inglise hobune on saleda kehaehituse ja pikkade jalgadega, mis annavad talle suure kiiruse ja paindlikkuse. Tõule on iseloomulik kõrge energiatase, tundlik temperament ja tugev süda, mis teevad temast suurepärase sporthobuse, kuid nõuavad kogenud ratsanikku ja hoolt.
Roll ja mõju
Tõug on ülemaailmselt tuntud galopivõistluste põhihobusena ning on paljude teiste sporthobusetõugude, nagu inglise täisvereline ristand, Hanoveri ja Trakeeni hobuste, aretuses oluline alus. Täisvereliste hobuste veri on mõjutanud sporthobuste arengut kõigil mandritel.
Kaasaegne kasutus
Kuigi täisverelised hobused on enim seotud võidusõiduga, kasutatakse neid ka koolisõidus, kolmevõistluses ja hüppespordis. Nende intelligents ja füüsiline võimekus muudavad nad hinnatud partneriteks professionaalses ratsaspordis.
Tüüpilised lihaspinged
õlavööde
selg
tagajalad
Lisainfot: https://et.wikipedia.org/wiki/Inglise_t%C3%A4isvereline_ratsahobune

Ameerika traavel

Kõige tuntum ja maailmas enim kasutatav traavlitõug. Veel olemas: Prantsuse ja Orlovi traavel.
Tõueripärad:
Äärmiselt kiire ja sportlik.
Iseloom:
Rahulik töötahteline
väga vastupidav
tihti hea närvikavaga
Soodumused:
- liigeste kulumine
- selja ja Ristluu pinged
- kõõluseprobleemid
- sporthobustele omased lihaspinged
Kasutatakse enim:
aretatud spetsiaalselt traaviks
tugev süda ja kopsumaht
pikk ja ökonoomne liikumine
kasutatakse nii traavis kui ka pacing-sõidus
sporthobuste aretus
Eestis peetakse “traavliks” enamasti just:
✅ Ameerika traavel
ja nende ristandeid.
Paljud endised traavihobused liiguvad hiljem:
hobimajapidamistesse
harrastusratsutamisse
metsamatkadele
koolisõitu
teraapiasse
Kõige tuntum ja maailmas enim kasutatav traavlitõug.
Traavlite tüüpilised eripärad
Väga levinud omadused
- Tugev töötahe
- Harjunud regulaarse treeninguga
- Tihti väga inimesele orienteeritud
- Võivad olla tundlikud puudutusele ja lihaspingetele
Levinud probleemid pärast sporti
- Ristluu pinged
- Nimmejäikus
- Õlapinge
- Tagajalgade lihaspinged
- Kabjatasakaalu probleemid
Seetõttu saavad traavlid sageli palju kasu:
- Massaažist
- Venitustest
- Laserteraapiast
- Taastavast võimlemisest
- Kinesioteipimisest
Kas traavel sobib tavainimesele?
Sageli küll — eriti endine võistlushobune võib olla:
- Väga sõbralik
- Rahulik
- Mugava liikumisega
- Hea maastikul
Aga arvestama peab:
- Sporthobuse minevikuga
- Võimalike vanade vigastustega
- Vajadusega regulaarse lihashoolduse järele
Paljud traavlid on pärast võistluskarjääri lõppu tegelikult väga tänulikud ja lojaalsed hobused.
Millised tõud sobivad kõige paremini erinevale inimesele?
| Soov | Sobiv tõug |
|---|---|
| Rahulik harrastushobune | Eesti hobune, Tori |
| Sport ja võistlused | Hannover, täisvereline, Traavel |
| Matkad ja loodus | Islandi hobune |
| Show ja elegantne välimus | Friis, Andaluusia |
| Lastele ja algajatele | Eesti hobune, Quarter Horse |
| Kestvusratsutamine | Araabia hobune |
| Töö ja raske vedu | Eesti raskeveohobune |


Lisa kommentaar