Koer räägib meiega kogu aeg – kehaasendi, pilgu, kõrvade, saba, näoilme, liikumise ja käitumise kaudu. Mõnikord on tema sõnum väga selge, näiteks eemaldumine või urisemine. Sageli väljendub ebamugavus aga palju peenemalt: koer pöörab pea kõrvale, lakub huuli, haigutab, tardub hetkeks või hakkab äkitselt lõõtsutama.

Üksikut märki ei tohiks kunagi tõlgendada eraldiseisvalt. Koera kehakeele mõistmiseks tuleb vaadata tervikpilti:

• millises olukorras käitumine tekib;
• milline on koera kogu keha;
• kas keha on pehme või pinges;
• kas koer saab olukorrast eemalduda;
• milline on tema tavapärane käitumine;
• kas viimasel ajal on toimunud märgatavaid muutusi.

Kõige tähtsam küsimus ei ole: „Mida saba praegu teeb?“, vaid hoopis: „Mida koer oma kogu kehaga selles olukorras väljendab?“

Koera kehakeelt tuleb lugeda tervikuna

Koera saba võib liikuda, samal ajal kui tema keha on jäik, suu suletud ja pilk fikseeritud. Selline koer ei pruugi olla rõõmus ega soovida kontakti. Samuti võib koer uriseda hirmust või valust, mitte soovist rünnata.

Kehakeele hindamisel tasub jälgida nelja põhilist osa.

1. Kehaasend ja lihaspinge

Rahuliku koera keha on enamasti pehme ja loomulik. Tema liigutused on sujuvad ning keharaskus jaotub ühtlaselt.

Ebamugavust või pinget võivad näidata:

• jäik või tardunud keha;
• küürus selg;
• madal või tahapoole suunatud kehaasend;
• keharaskuse viimine tahapoole;
• ühe kehapoole või jäseme säästmine;
• pea tavapärasest madalamal hoidmine;
• kõhu pingutamine;
• sage asendi vahetamine;
• raskused istumisel, lamamisel või püstitõusmisel;
• vastumeelsus pööramise, hüppamise või treppidel liikumise suhtes.

Tardumine on eriti oluline hoiatusmärk. Koer võib mõneks sekundiks täiesti liikumatuks muutuda, suu sulgeda ja pilgu fikseerida. Sageli eelneb see urisemisele, eemaldumiskatsele või kaitsekäitumisele.

2. Nägu, silmad ja suu

Koera näoilme võib väljendada nii rahulolu, pinget, hirmu kui ka valu.

Jälgida tasub:

• kas silmad on pehmed või pärani;
• kas pupillid on laienenud;
• kas silmavalged muutuvad nähtavaks;
• kas kulmude ja koonu ümbrus on pinges;
• kas koer kissitab silmi;
• kas suu on pehmelt avatud või järsku suletud;
• kas suunurgad on taha tõmmatud;
• kas koer lakub korduvalt huuli;
• kas esineb tavapäratult palju haigutamist või neelatamist.

Niinimetatud vaalasilm ehk nähtav silmavalge võib viidata sellele, et koer tunneb end ohustatuna, kardab või soovib suurendada vahemaad. Samas tuleb arvestada ka koera tõu, silmade kuju ja konkreetse olukorraga.

Huulte lakkumine ei tähenda alati nälga. Kui toitu läheduses ei ole, võib see olla pinge, ebakindluse, iivelduse või valu märk.

3. Kõrvad ja saba

Kõrvade asendit tuleb hinnata vastavalt koera loomulikule kõrva kujule. Lontkõrvade puhul võivad muutused olla väiksemad, kuid tähelepanelikult vaadates on siiski võimalik märgata kõrvatüve liikumist ja lihaspinget.

Ebamugavusele võivad viidata:

• tahapoole või vastu pead surutud kõrvad;
• väga ettepoole suunatud jäigad kõrvad;
• kõrvade kiire liigutamine eri suundades;
• tavapärasest erinev või ühepoolne kõrvaasend.

Ka saba ei näita üksinda, mida koer tunneb. Oluline on saba kõrgus, liikumise kiirus, amplituud ja ülejäänud keha.

• Lai ja pehme sabaliigutus koos lõdvestunud kehaga viitab sageli sõbralikkusele või heale erutusele.
• Kiire ja kitsas sabaliigutus koos jäiga kehaga võib viidata pingele.
• Kõrgel ja jäigalt hoitud saba võib tähendada suurt erutust või valvsust.
• Kõhu alla tõmmatud saba võib väljendada hirmu, ebakindlust või valu.
• Tavapärasest madalamal hoitud saba võib olla seotud ka selja-, vaagna- või sabapiirkonna ebamugavusega.

4. Liikumine ja ruumikasutus

Koer suhtleb ka sellega, kas ta tuleb lähemale, eemaldub või jääb liikumatuks.

Koer võib ebamugavas olukorras:

• pea või kogu keha kõrvale pöörata;
• teha suure kaarega möödumise;
• inimese või teise koera eest eemalduda;
• peituda omaniku taha;
• minna laua või mööbli alla;
• tõsta esikäppa;
• hakata maad nuusutama;
• end raputada;
• istuda või lamada;
• tarduda;
• keelduda edasi liikumast.

Neid märke peetakse mõnikord jonnimiseks või sõnakuulmatuseks. Tegelikult võib koer vajada rohkem vahemaad, aega olukorra hindamiseks või abi valu ja hirmu korral.

Rahuliku ja kontakti sooviva koera märgid

Rahulik koer võib:

• liikuda sujuvalt ja vabalt;
• hoida keha pehmena;
• pilgutada silmi;
• nuusutada keskkonda loomulikult;
• hoida suud kergelt avatuna;
• läheneda kaarega;
• eemalduda ja hiljem omal algatusel tagasi tulla;
• pakkuda kontakti ilma keha pingutamata;
• puhata rahulikus ja loomulikus asendis.

Oluline on meeles pidada, et rahulik koer ei pea tingimata kontakti soovima. Koer võib tunda end turvaliselt, kuid eelistada samal ajal omaette olemist.

Stressi ja ebamugavuse varajased märgid

Koer püüab sageli olukorda lahendada enne urisemist või hammustamist. Varajased märgid võivad olla väga tagasihoidlikud:

• pea või pilgu kõrvale pööramine;
• huulte või nina lakkumine;
• haigutamine;
• silmade pilgutamine või kissitamine;
• esikäpa tõstmine;
• tavapäratu lõõtsutamine;
• sage neelatamine;
• keha madalamaks muutmine;
• kõrvade tahapoole viimine;
• aeglasem liikumine;
• eemaldumine;
• peitumine;
• maapinna nuusutamine;
• äkiline sügamine või enda lakkumine;
• keha raputamine pärast pingelist olukorda.

Haigutamine, huulte lakkumine ja nuusutamine ei tähenda alati stressi. Neid tuleb hinnata olukorra põhjal. Pärast ärkamist haigutamine on normaalne, kuid veterinaarkliinikus korduvalt haigutav ja huuli lakkuv koer võib olla pinges.

Kui koer uriseb

Urin ei ole halb käitumine, vaid oluline hoiatus. Sellega ütleb koer tavaliselt:

• „Ma ei tunne end turvaliselt.“
• „Palun lõpeta.“
• „Ära tule lähemale.“
• „Mul on valus.“
• „Ma kardan, et minuga juhtub midagi ebameeldivat.“

Urisemise eest karistamine võib vähendada koera valmisolekut edaspidi hoiatada, kuid ei eemalda ebamugavuse põhjust. Kui hoiatusmärgid surutakse maha, võib koer järgmine kord kiiremini kaitsekäitumiseni jõuda.

Kõigepealt tuleb suurendada vahemaad, lõpetada koera survestav tegevus ja selgitada välja, miks ta uriseb. Kui urisemine tekib puudutamisel, tõstmisel, rihma kinnitamisel, hooldamisel või mõne kehaosa läheduses, tuleb arvestada võimaliku valuga.

Levinud müüdid ja valesti tõlgendatud kehakeel

Müüt 1: „Liputav saba tähendab alati rõõmu“

Saba liikumine näitab eelkõige erutuse taset, mitte automaatselt sõbralikkust. Koer võib saba liputada ka ebakindluse, konflikti, valvsuse või tugeva pinge korral.

Vaata alati koos sabaga koera keha, silmi, suud ja liikumist.

Müüt 2: „Koer näeb süüdlaslik välja, järelikult teab ta, mida valesti tegi“

Niinimetatud süüdlaslik ilme – madal kehaasend, pilgu vältimine, kõrvade tahapoole viimine ja huulte lakkumine – on sageli reaktsioon inimese hääletoonile, kehahoiakule või varasematele kogemustele.

Koer võib tajuda inimese pahameelt ja proovida konflikti vähendada, kuid see ei tähenda tingimata, et ta seostab inimese reaktsiooni mõne varasema tegevusega.

Müüt 3: „Haigutav koer on lihtsalt väsinud“

Koer võib haigutada väsimusest, kuid ka pinge, ebakindluse või ülekoormuse tõttu. Olukord ja teised kehamärgid aitavad tähendust eristada.

Müüt 4: „Kõhuli või selili keerav koer tahab kõhusügamist“

Mõni koer tõesti naudib kõhu silitamist. Teine võib selili või küljele pöörduda konflikti vältimiseks või näidata, et ta ei soovi vastasseisu.

Kui keha on jäik, saba vastu kõhtu, kõrvad taga ja suu suletud, ei pruugi koer puudutust soovida.

Müüt 5: „Koer, kes ei liigu, on rahulik“

Liikumatus võib tähendada rahu, kuid ka tardumist. Hirmunud või valus koer võib muutuda väga vaikseks ja passiivseks.

Rahulikult puhkava koera keha on pehme. Tardunud koera keha on pinges, hingamine võib muutuda ja pilk võib fikseeruda.

Müüt 6: „Urin tähendab domineerimist“

Urin võib olla seotud hirmu, valu, ebakindluse, ressursside kaitsmise või sooviga olukorrast eemalduda. Sildi „domineeriv“ kasutamine ei selgita käitumise tegelikku põhjust.

Müüt 7: „Kui koer laseb ennast puudutada, siis talle meeldib“

Koer võib puudutust taluda ka hirmu, õpitud abituse või varasema kogemuse tõttu. Puudutuse lubamine ei ole automaatselt nõusolek ega nauding.

Hea märk on see, kui koer tuleb ise tagasi, pakub puudutatavat kehapiirkonda ja tema keha jääb pehmeks. Kui koer pöörab pea kõrvale, lakub huuli, tõmbub eemale või muutub jäigaks, tuleb teha paus.

Müüt 8: „Koer on laisk või kangekaelne“

Jalutuskäigul seisma jäämine, autosse või diivanile hüppamisest loobumine, trepist keeldumine ja aeglane püstitõusmine võivad olla valu või liikumisraskuse tunnused.

Eriti oluline on muutus: kui koer tegi midagi varem meelsasti, kuid nüüd väldib seda, tuleb otsida põhjust, mitte pidada käitumist jonnimiseks.

Müüt 9: „Koer, kellel on valus, nutab või vingub“

Paljud koerad ei häälitse isegi tugeva valu korral. Nad võivad muutuda vaiksemaks, vähem aktiivseks, ärrituvaks või hakata vältima teatud liigutusi.

WSAVA juhiste järgi mõjutavad valu väljendumist koera vanus, tõug, temperament, hirm ja ärevus. Seetõttu ei saa vaikimist tõlgendada valu puudumisena. WSAVA valu hindamise juhised

Kuidas võib koer valu väljendada?

Valu ei väljendu alati lonkamisena. Sageli on esimeseks märgiks muutus koera harjumustes, meeleolus või liikumises.

Muutused liikumises

• jäikus pärast puhkamist;
• lonkamine või ebaühtlane samm;
• ühe jäseme säästmine;
• lühem samm;
• hüppamise vältimine;
• treppidest keeldumine;
• aeglasem kõnd;
• raskused pööramisel;
• „jänesehüpped“ tagajalgadega;
• küüniste lohistamine;
• libedal põrandal ebakindlus;
• tavapärasest kiiremini väsimine;
• pea või saba teistsugune hoidmine;
• raskused autosse, voodisse või diivanile minemisel.

Muutused puhkeasendis

• korduv püstitõusmine ja uuesti lamamine;
• suutmatus mugavat asendit leida;
• ainult ühel küljel magamine;
• ebatavaline istumis- või lamamisasend;
• selja küürutamine;
• pea madalal hoidmine;
• jäseme keha alt välja jätmine;
• kehaosa kaitsmine;
• „palveasend“, kus rindkere on maas ja tagakeha üleval.

Palveasend võib mõnikord olla venitus, kuid korduvalt esinedes ja koos rahutuse, oksendamise, isutuse või valuliku kõhuga võib see viidata kõhuvalule. Merck Veterinary Manual

Muutused käitumises

• tavapärasest suurem ärrituvus;
• eemaldumine või peitumine;
• puudutuse vältimine;
• urisemine harjamisel, tõstmisel või paitamisel;
• mänguhuvi vähenemine;
• jalutuskäigust keeldumine;
• rahutus või võimetus puhata;
• tavapärasest suurem läheduse otsimine;
• unehäired;
• isutus;
• muutused joomises või hädade tegemises;
• ootamatu agressiivsus;
• huvi vähenemine keskkonna vastu.

Äkiline käitumismuutus vajab alati tähelepanu. Valu, hirm ja ebamugavus võivad suurendada koera kaitsekäitumist ning muuta käsitlemise raskemaks. WSAVA loomade heaolu juhised

Muutused näoilmes ja hingamises

• kissitavad või pärani silmad;
• klaasistunud või tühi pilk;
• laienenud pupillid;
• tahapoole surutud kõrvad;
• pinges koon;
• suletud või jäigalt hoitud suu;
• liigne lõõtsutamine puhkeolekus;
• muutunud hingamissagedus;
• grimass või murelik näoilme.

AAHA toob valu võimalike tunnustena välja ka küürus kehahoiaku, madalal hoitud pea, ebatavalise lamamisasendi, puudutuse vältimise, valuliku piirkonna lakkumise ja raskused mugava asendi leidmisel. AAHA: valu tunnused koertel ja kassidel

Korduv lakkumine või närimine

Koer võib valulikku piirkonda:

• lakkuda;
• närida;
• kratsida;
• vastu mööblit hõõruda;
• puudutuse eest kaitsta.

Lakkumise koht ei pruugi alati näidata probleemi täpset asukohta. Näiteks liigese-, närvi- või seljavalu korral võib koer lakkuda ka lähedalasuvat piirkonda.

Kas tegemist on valu, stressi või hirmuga?

Valu, hirm ja stress võivad väljenduda sarnaselt. Kõigi puhul võib koer lõõtsutada, väriseda, vältida puudutust, peituda, tarduda või uriseda.

Võimaliku valu kasuks räägivad eriti:

• käitumise äkiline muutus;
• seos kindla liigutuse või puudutusega;
• ühe kehapoole säästmine;
• muutunud liikumismuster;
• raskused püstitõusmisel või lamamisel;
• vähenenud soov mängida, hüpata või jalutada;
• halvenemine pärast koormust;
• öine rahutus;
• pidev kindla piirkonna lakkumine;
• tavapärasest erinev kehaasend.

Koduse hindamise eesmärk ei ole panna diagnoosi, vaid märgata muutust ja otsustada, millal koer vajab professionaalset abi.

Lihtne kodune kehakeele ja liikumise kontroll

Võta kord nädalas mõni minut ning jälgi koera rahulikus keskkonnas.

Vaata koera seismist

• Kas keharaskus on jaotunud võrdselt?
• Kas kõik käpad toetuvad maha?
• Kas selg ja kael on loomulikus asendis?
• Kas pea või saba asend on muutunud?
• Kas koer nihutab pidevalt raskust ühelt jalalt teisele?

Vaata koera liikumist

• Kas samm on mõlemal kehapoolel ühesugune?
• Kas koer pöörab mõlemas suunas võrdselt?
• Kas ta liigub vabalt pärast puhkamist?
• Kas ta tõuseb kergesti püsti?
• Kas trepid, hüppamine või autosse minek on muutunud?

Jälgi puhkamist

• Kas koer leiab kiiresti mugava asendi?
• Kas ta vahetab sageli külge?
• Kas ta magab samades kohtades nagu varem?
• Kas ta tõuseb öösel korduvalt?
• Kas mõni lamamisasend on kadunud?

Jälgi puudutusele reageerimist

Silita koera rahulikult, ilma tugevalt vajutamata.

Peatu, kui koer:

• pöörab pea järsult käe poole;
• lakub huuli;
• muutub jäigaks;
• võpatab;
• tõmbub eemale;
• vaatab korduvalt kindla kehapiirkonna poole;
• uriseb või näitab hambaid;
• proovib lahkuda.

Valulikku piirkonda ei tohi korduvalt katsuda ega tugevalt masseerida, et „kontrollida“, kas see tõesti valutab.

Kasulik on filmida koera kõndimist, püstitõusmist ja trepist liikumist. Koduses keskkonnas tehtud videod võivad anda veterinaarile väärtuslikku teavet, sest kliinikus võib koer erutuse või stressi tõttu liikuda teisiti.

Millal pöörduda kiiresti veterinaari poole?

Kiiret veterinaarset abi vajab koer, kellel esineb:

• tugev või kiiresti süvenev valu;
• hingamisraskus;
• paistes või valulik kõht;
• korduv oksendamine koos rahutuse või palveasendiga;
• võimetus püsti tõusta;
• jäseme täielik mittekasutamine;
• äkiline nõrkus või tasakaaluhäire;
• halvatus või käppade lohistamine;
• kontrollimatu värisemine;
• tugev häälitsemine;
• trauma või kukkumine;
• teadvuse häire;
• väga kahvatud või sinakad limaskestad;
• ootamatu tugev agressiivsus koos võimaliku valuga.

Ka tagasihoidlikumate, kuid püsivate muutuste korral tasub veterinaariga nõu pidada. Merck Veterinary Manual rõhutab, et valu võib avalduda nii liikumise ja kehaasendi kui ka söögiisu, meeleolu, aktiivsuse ning tavapärase käitumise muutusena. Merck Veterinary Manual: valu äratundmine loomadel

Ära anna koerale inimese valuvaigisteid ilma veterinaari juhiseta. Mitmed inimestele mõeldud ravimid võivad olla koerale ohtlikud või mürgised.

Millal võib aidata loomamassaaž?

Loomamassaaž võib toetada koera heaolu, kui veterinaarset sekkumist vajavad põhjused on välistatud või diagnoositud ning massaaž on koerale sobiv.

Massaažist võib olla abi:

• lihaspingete korral;
• pärast tavapärasest suuremat koormust;
• sport- ja töökoerte taastumisel;
• eakate koerte liikuvuse toetamisel;
• kompensatoorsete lihaspingete korral;
• taastusravi osana;
• keha tunnetuse ja lõdvestumise toetamisel.

Massaaž ei asenda veterinaarset diagnoosi ega ravi. Ägeda vigastuse, palaviku, põletiku, teadmata põhjusega tugeva valu, värske trauma või järsu liikumishäire korral tuleb kõigepealt pöörduda veterinaari poole.

Ka massaaži ajal annab koer oma kehakeelega tagasisidet. Pehme pilk, rahulik hingamine ja vabatahtlikult kontakti jäämine võivad viidata lõdvestumisele. Pea pööramine, huulte lakkumine, jäigastumine, eemaldumine või hingamise muutumine näitavad, et puudutust või survet tuleb kohandada või teha paus.

Kõige tähtsam on märgata muutust

Igal koeral on oma tavapärane kehakeel. Mõni koer on loomult väga liikuv ja väljendusrikas, teine vaikne ja tagasihoidlik. Seetõttu tunneb omanik sageli esimesena, et midagi on teisiti.

Pane tähele, kui koer:

• ei taha enam teha midagi, mida ta varem nautis;
• liigub või puhkab teistmoodi;
• muutub puudutuse suhtes tundlikuks;
• hakkab ootamatult eemalduma või urisema;
• ei suuda hästi lõõgastuda;
• muutub ebatavaliselt vaikseks või rahutuks.

Koera kehakeele mõistmine ei tähenda ühe märgi päheõppimist. See tähendab koera kuulamist kogu tema kehaga – olukorda, liikumist, näoilmet, lihaspinget ja käitumise muutusi arvestades.

Kui märkame varajasi signaale ja austame koera soovi suurendada vahemaad või lõpetada puudutus, aitame vähendada hirmu, ennetada konflikte ja avastada võimaliku valu varem.

Koer ei ole „keeruline“ ega „jonnakas“ – sageli püüab ta lihtsalt meile öelda, et vajab rohkem turvatunnet, ruumi või abi.

---

Kas märkad oma koera käitumises või liikumises muutusi?

Kui koer on muutunud jäigemaks, väldib puudutust, väsib kiiremini või ei soovi enam tavapäraseid tegevusi teha, tasub esmalt selgitada välja muutuse põhjus.

Veterinaarse vastunäidustuse puudumisel võib individuaalselt kohandatud loomamassaaž aidata leevendada lihaspingeid ning toetada koera liikuvust ja üldist heaolu.

Järgmine artikkel: Sinivetikad ja koerad – nähtamatu oht suvevees

Animal Wellness
Heaolu puudutus – tervem ja õnnelikum elu.

Broneerimine: animalwellness.ee/kontakt
E-post: loomaheaks@gmail.com
Telefon: +372 515 9481